Kommenteeri

  Talv ja taiakunst ehk teeme ise mälupulga

Nõidumine on moekaup. Aga ära kuula võõrast nõida, nõiu ise!
Kes seni pole talvega midagi liiga erilist osanud peale hakata, siis siit ehk tulevad mõned aegade ja rahvaste poolt väga põhjalikult järele proovitud lihtsad nipid.
Jäist õhku kopsudesse ahmida, talve kargust tervete tükkidena mälumata alla neelata, et ometi oma suveleitsakus ärasulanud vaimurasva taas kasvatama asuda, enne kui see kõik taassaabuvate suveaskelduste särinal uuesti laiali valgub. Umbes selline tunne ongi, kui talv, kaua oodata lasknuna, lõpuks siiski saabub.

Nimelt, jutud käivad, et talv olla see aeg, mil vaimujõudu kogutakse, plaane peetakse, aasta jooksul tehtust järeldused tehakse, et siis uuele aastaringile (looduses ja loodusrahvaste juures algab aasta kevadel) minna nutikamana, selgemana - elujõulisemate strateegiatega.

Mitte uuel ringile sama lollina, samade rehade otsa astuma.

Inimene, kes talvel võtab aega mõelda ja omad mööda läinud toimetustest järeldused teeb, see pidavat uuel algaval ringil rohkem villa ja vilja saama. Teistel aga pidi ikka jälle sama palju ikalduma, kui mööda läinud aastatel. Kõlab loogiliselt?

Tegelikult ka lakoota indiaanirahva püha ring jaotab looduse elurütmi suures pildis neljaks sektoriks. Need sektorid kattuvad enam vähem aastaaegade ning ka öö- ja päeva rütmiga, aga ka inimese elujärkudega. Igas sektoris valitsevad omad kindlad jõud, millest juhindutakse ehk mida püütakse ära kasutada. Talv on tarkuse aeg, settimise aeg - seemned mullas ootavad ja valmistuvad suureks kevadiseks stardipauguks, peavad plaani, koguvad jõudu. See polevat sedasi mitte ainult seepärast, et talvel pole inimestel vanasti olnud palju välitöid teha vaid looduse algoritmid pidavat olema nii sätitud, et just talveaeg laseb mõttelõngal hargneda palju paremini, kui mistahes muu aeg. 


Et, kui oleks nüüd päri, et tõepoolest võiks talv ka minul olla aeg mõtete kogumiseks ja sättimiseks?

No ei, loll kes talve maha molutab.

Aga kui äkki ikkagi tulevadki miskid mõtted, mis enne pole üldse saanud võimalust. Igaljuhul, siis tuleb need mõtted kusagile talletada ehk salvestada. Muidu on nagu alati, et mõte tuleb ja läheb nagu tuul - ehk ikka molutatud.

Kahtlane lugu siiski. Varasemalt olid talvisteks tegevusteks mitmesugused käsitööd - nagu ketramine, kudumine, punumine, vestmistööd. Need on pikka aega nõudvad ja enamasti üsna monotoonsed vähe mõttejõudu hõivavad käelised tegevused. Pole justkui kuulnud, et keegi talv otsa muudkui tarkuseteri oleks üles kirjutanud.

Keegi ju ei mõelnud, et vot nüüd talv käes, istungi maha ja hakkan aru pidama kuni kevadeni välja.

Või siis aru peetigi endamisi nondesamade monotoonsete tööde ja liigutuste taustal. Tõsilugu see, et kui olen sunnitud paigal istuma ja tegelema jupp aega miski suhteliselt lihtsa kuid aeganõudva tegevusega, siis mõtted hakkavad kuidagi oma rada lippama.

Ja need mõtterajad on hoopis teistsugused, tihti palju kandvamad, kui need, mis igapäevas tormlemise taustal tulevad.

Teinekord tulevad need teistmoodi mõtterajad tuttavad ette ka jalutuskäikudelt, matkalt või ka jooksuringidelt. Monotoonne kulgemine maastikul soodustab mitmete sasipundarde lahti harutamist. Isikliku kogemuse pinnalt tundub siiski, et igasugune kulgemine tekitab pisut teise sagedusega mõttekäike, kui käeline tegevus, kuna viimase puhul näikse tekkivad mustrid olema justkui sügavamad. Olgu kuidas on, ilmselt tasub oma tarka talveaega mahutada nii üht, kui teist. Kulgedes või nikerdades, igatahes, kui nüüd tekkinud käikudele veel ka kindel rütm anda, siis võib juhtuma hakata midagi erakordset. Näiteks põimides monotoonsel käsitöörütmil tekkiva mõtteniidi külge regivärsi, võimendub mõttekulg sedavõrd, et teinekord võib saabuda hetk, mil mõte pääseb mõtleja tahtest vabaks ning genreerib maailmamõtet juba autonoomselt, jättes inimese selles protsessis võibolla pelgalt rütmilööja rollis pealtvaatajaks. Kas nüüd läks liiga hoogu? 

 Aga ikkagi, kuhu need mõtted salvestatakse?

Tekib tõepoolest küsimus, et kuidas saab kudumise, punumise, puunikerdamise või jalutamise, jooksmise ajal mõtteid salvestada. Kahe viimase puhul parimal juhul diktofoni või siis püüda hoida mõtteid kinni, et koju jõudes need kirja panna. No ja sinna need siis jäävad. Käsitööd tehes pidavat aga kõik salvestuma valmivasse esemesse. Eset hiljem kasutav inimene elustab taas ka eseme valmistamise ajal kogutud mõtted või regivärsi taia. Ehk valmiv ese on siis ka minu talvemõtete mälupulk või ehk isegi midagi sootuks võimsamat. Veel sügavamale meie eelkäiate ja loodusrahvaste pärimusse süüvides selgub, et kui valmistatud ese kingiti näiteks edasi inimesele, kel polnud eseme valmistaja mõtetest ja tahtest varem aimugi, siis ometi sai ta needki kingitud esemega endale kaasa. Peaasi, kui valmiv ese oleks see kaua tehtud kaunikene, mitte mõni närune kähkukas - seal ei ole väge sees. 

Nii et vaiba või sõba sisse saab lisaks lõngale ja mustrile ka elutarkused ja taiakunsti põimida.

Mehed! Ei pea sukavardaid solgutama hakkama - kohtunikud annavad punkte puulusikate, punutud korvide või mistahes muu isiklik mehisema käsitöö eest ka. No ja kui talvel tehtud tükk teenib veel kevadel, suvel ja sügisel, ja aastaid veel, siis hoian ma reaalselt käes tummist lüli ajatelje ahelast ehk 

mõtet, soovi ja tahet, mis ei sulanud koos mööda läinud talvega 
 
Kui see nõiduse värk tundub meile siiski liiga hookus pookus, siis ikkagi võtme talvel ette miski suurema monotoonse isikliku käsitöö ning saame läbi selle endale aja mõtete sirgeks mõtlemiseks ja omavalmistatud "mälupulga" sisse salvestamiseks. Sest, ega rahmeldama harjutatud hing naljalt niisama ei oska hakata ise päriselt mõtlema.

Ikka rahmitakse või põletatakse ekraanidel oma tärkav ülivõimas sisekaemus, ja ikka joondutakse kellegi teise mõttemustritest

Et lähme siis uuele (aasta)ringile targemana, seni saavutatut paremini uute tegevuste ette rakendades. Selleks ei pruugi kellegi teise kuulsa mõttetarga mõtteid kuulata/lugeda. Võtame hoopis kätte miskit pikemat nikerdamist elik läheme loodusesse kulgema. Ju kannavad ka lumeräätsadega rabaväljadele pikitavad jäljeread mustrit, milles väljendub astuja mõte. Jäljeread-mõttemustrid põimitud ürgse ehk puutumatu looduse lõime sisse. Kõlab kenasti. See on meie väga vahetu dialoog-mõttevahetus maastikuga või loojaga, Suure Vaimuga, kui soovid. Muidugi siin jääb puudu see mälupulga osa...või kui just oma käigul miskit kaasa ei nikerda või nopi. Pohlavarsi või puulusikat näiteks, abiks ikka.

Nii avame maailma, mida ei saa keegi mitte ühestki targast raamatust tsiteerida - see on meie enda päris maailm.

Seda maailma avades kingime endale oma lähedastele ja kogu maailmale midagi väga olulist ja kordumatut - originaalset iseennast.

Kes aga aastaringi aina rahmeldab, jääbki kummardama võõrast mõttepalukest, vähendades sedamoodi iseend ning muudab oma kordumatu originaali pelgalt pealiskaudse peavoolu ülekandejaamaks.  

No ja kui juba toimib, siis leia veel õige mitu head talvist aega ka lõkketule vahtimiseks. Vaata ainult, et siis kevadist uues kvaliteedis toimetuste stardipauku maha ei maga. 

-Pool Põtra-

Lisa kommentaar

Email again: