Kommenteeri

RMK matkatee Penijõe Varbola

Ma käsin neil radadel enne sind, minu jäljed olid esimese inimese jäljed siin rannal. Täna nimetad sa seda kohta Varbolaks. Sa tuled Matsalu luhtadelt Penijõelt, oled rännanud juba ligi 100 km aga ikka sasivad su juukseid veel meretuuled ning kõrvu kostab lainete loksumine ranna.

Tänaste hiiglaslike rändlinnuparvede meelispeatuspaiga - Matsalu lahe - kaugeim sopp ei asu mitte Pärnu ja Läänemaa piiril Penijõe taga pilliroos. Need sügavamad sopid asuvad hoopis kaugemal sisemaal - siin Rapla maakonnas Rabiveres ning Varbola mail.

 Kunagi, 10 000 kevadet tagasi loksus just siin Varbola soistel kallastel mererand ning Matsalu oli siis veel rannast kauge ulgumeri. 

Ka täna Matsallu suubuva Kasari jõe lätted asuvad Raplamaal Rabiveres ja Varbola linnuse lähistel Linnuraba nimelises soos. Mere (õigemini hiiglasliku Balti Jääpaisjärve) poolt kujundatud laineline rannikumaastik kuni 3m kõrguste rannaluite harjadega on siin senini näha. Sinu eest on need vanad rannamoodustised küll suuresti metsade all varjus, aga nad on seal täiesti olemas ja kergesti äratuntavad. Toona laiusid need pigem lagedal ja soisel harvade sookaskedega tundramaastikul.

Tänane Linnuraba ja Varbola rannaluited oli siis toonastele linnuparvede sama väärtuslik peatuspaik nagu täna on seda siit linnulennult 60km eemal asuv Matsalu laht.

Veelgi enam, kui Matsalu on täna pigem rännukoridor, edasi põhja suunduvatele lindudele, siis Varbola muistne mererand, lahesopid ning mere taandumisel tekkinud järvesilmad ürgsel tundramaastikul moodustasid lindudele soodsa suvise toitumis- ja pesitsusala, kuna edasi põhjapool oli toona veel eluks kõlbmatu maa.

Praegu on kevad ja sa näed siin sisemaal taevalaotuses siia saabuvaid sookurgede, hanede, luikede ning mitmete teiste rändlindude parvi. Nemad on kunagiste siin pesitsenud linnukolooniate järeltulijad, kes aastatuhandeid on eelkäiata poolt loodud rännukoridori elus hoidnud. Lindude järgi tulid põhjapõdrad ja inimesed. 

Vabalt võiks ka Linnuraba nimi olla rännanud 9000 -10 000 aastat esimeste siinsete inimeste tähelepanekutest tänapäeva välja

sest siis oli siin raba asemel linnuparadiisina laiuv lahesopp ja veidi hiljem umbjärv. Esimeste inimasukate siia jõudmise ajal oli siine rand täis saabuvaid, sulgivaid või pesitsevaid linde ning aeg-ajalt sattusid siia migreeruvad põhjapõdra karjad. 

Helimaastikul komponeerisid tuul, meri ja rändlinnud.

Räägitakse, et esimese inimese saabumise ajast edasi kujundas siinset maastikupilti kliima soojenemine ja taas jahenemine. Tundra asendus taigametsadega, saabusid põdrad, karud, hundid, saarmad jt. Pikal soojapreioodil asendus taiga omakorda laialeheliste pärna-, tamme-, vahtra-, jalakametsadega ning koos neisse sobituva veidi rikkalikuma metsloomade nimekirjaga, piisonikarjad nende hulgas. Ja veelkord kliima jahenedes võtsid kuusikud uuesti laialehelistelt metsadelt positsioone üle.

 Mõne tuhande aasta eest hakkas ka siinne inimene jõudsamalt maastikukujundusse sekkuma, tehes metsade alepõletusega ruumi põllumaadele. 

Ligi tuhat aastat tagasi kerkis neile maastikele ka monumentaalne kaitserajatis – Varbola linnus.

See pea 2 jalgpalliväljaku suurune ja kuni 9m kõrguste kaitsevallidega muinaslinnus, oli omal ajal Põhjamaade suurimaid. Valli ehitamiseks murti lahti ning veeti kohale veerand miljonit hobusekoorma täit paekive. Linnuse hoovis on aastasadadega mulda vajunud 80 elamu ahjuvaremed. See võiks tähendada, et ümbruskonna rahvaarv võis küündida julgelt tuhande hinge kanti.

Täna hinnatakse Varbola asunduse ja ümbruskaudsete ajakülade rahvaarvuks umbes 400 inimest. Tänast maastiku kujundab enim intensiivne põllumajandus ja metsatööstus. Helipildis hoiab pidevat tooni Tallinn-Pärnu maantee kolemüra, mille aina kaugemale levikut soodustab samuti hoogne metsade maharaiumine. 

Ometi on alles kunagise sisemere rannavallid, sood, rabad, ojad ja jõed, mis mäletavad siinset ürgset merd ning järvesilmasid.

Soodsa tuulega saab veel nautida vaikset metsakohinat ja linnulaulgi kostab hommikuti valjult. Vahel on kuuvalgetel öödel sooservadest kosta huntide ulgu või sügiseti põtrade soigumist, metsaserval kräunatab ilves ja haugatab sokk. Need on justkui hääled kaugest minevikust, ajast, mil mets ja tema loomad olid tõelised peremehed sel maal ning inimene vargsi alles asus siia oma kodu rajama. Nii hoiavadki säilinud maastikuvormid, jõed ja metsahelid visalt ühendust selle paiga ürgse minevikuga, ega lase meid siia juhatanud ajasillal tuulde pudeneda.

Ülaltoodu on fiktsioon, kujutluspilt sellest maanurgast 10 000 aasta tagasi.

Kui oled siia kanti rändma tulemas, võta ühendust, juhatame sind kohalikuna paljudesse põnevatesse ja kaunitesse nurgatagustesse, mis võõral võivad jääda kättesaamatuks. 
klikka matkale:

 

Lisa kommentaar

Email again: